Vladimir Antonov

Jiva ja buddhi

Tõlkisid vene keelest Tatjana Martõnjuk ja Marija Prits

© Antonov V.V., 2010.

Jiva — see on sanskritikeelne ekvivalent sõnale hing.

Kehastamisel jiva jääb kinnitanud materiaalse kehaga seisundis. Tema elab keha sees, tunnetab maailma keha meeleorganite abil, tema abil ka tegutseb, mõtleb keha peaaju abil. Nimelt seepärast tavalisele kehastatud inimesele on nii raske eraldada ennast — isegi mentaalselt — oma kehaga ja oma mõistusega (manas, sanskritikeeles).

Kui materiaalne keha sureb ära, jiva jätkab elama mittemateriaalsetes ruumilistes mõõdetustes (eon´ides, loka´des): keegi — põrgu eon´ites, keegi — paradiisi kloostrites. Sõltub see sellest, missugusteks seisunditeks inimene harjutas ennast kehastanud olekus. Need, kes on harjunud jõhkrateks (s.t. põrgulisteks) teadvuse seisunditeks, — nemad nendes jätkavadki elama pärast kehastumise vabanemist, kusjuures enda taoliste seas; see ongi põrgu. Need, kes harjutasid ennast eluga peentes ja õrnates armastuse-hoolitsuse ja helluse seisundites, vabastasid ennast vihast ja muust emotsionaalsest jõhkrusest, — nende saatus on paradiis.

Sellejuures on kohane pidada meeles, et elu mittekehastatud seisundites kõige sagedamini osutub palju pikkemaks, kui elu materialsetes kehastumistes.

Aga milleks on vajalikud kehastamised? Kas tõesti ainult selleks, et hirmus ja ähvardav Jumal-Kohtunik sorteeriks meid — pärast meie kehade surma — paradiisi ja põrgu vahel? Ebaloogiliselt! Rumalus! Kuid just niimodi mõtlevad paljude primitiivsete religioossete seisukohtade adeptid!

Aga mitte! Tegelikult, Looja kehastab meid Oma Loomingusse selleks, et me arendaksime ennast — intellektuaalselt, eetiliselt, esteetiliselt, jõu aspektis, et me omandaksime täies ulatuses emotsioonide kompleksi, mis ühendub sõnaga ARMASTUS. Kusjuures viimane — on kõige tähtsam!

Sõltuvalt sellest, kui hästi või halvasti me õppime seda kõike, Looja (Püha Vaimude kaudu) formeerib meile tulevikuks saatuse (karmat), mida inimesed tavaliselt võtavad vastu nagu heat või halva. Hea saatus — see on Tema looming meie jaoks veelgi rohkem meeldivate tingimuste meie täiustamise jätkamiseks. Halb — selleks, et me osutudes ebameeldivates, karmides tingimustes, hakkaks otsima väljapääsu nendest (eelkõige filosoofilises, maailmavaatelises rakursis), et me saaks aru oma elu põhimõttetest siin Maailmas ja hakaks kiiremini seda teostama.

Nii et, nii heat, kui halba saatust — me peame vastu võtma nagu heaolu. See saab eriti hästi arusaadavaks igaühele meist, kui me õppime tundma ennast — alati, kõikides elusituatsioonides, — Jumala õpilasteks, Kes saatis meid Maale nimelt õppima. Kusjuures Ta ei loobu nendest meist, kes näitavad Temale oma perspektiivsust, kuni me saame väärilisteks seda, et voolada Temasse, rikastades Teda endiga!

Nimelt selle eesmärgiga meie Looja ju loob materiaalseid maailmaid, paigutades elama nendesse hingeid, — selleks et need hingad areneksid, evolutsioneeriksid. Nimmelt läbi selle — ju toimubki Ülemaailmse Teadvuse Evolutsiooni protsess!

Aga selleks et sissevoolata Loojasse, me peame enne piisavalt läbi tunnetama Jumalat kõikides Tema Aspektides: nagu Püha Vaimude, Loojat, Absoluuti.

Kuid, jäädes senini vaid jiva´ks (kehastanud või mittekehastanud), teha seda inimesele vajaliku täielikkuses — seni on võimatu. Olles jiva´na, me võime vaid valmistada ennast ette arenemise kõrgemateks astmeteks ja otseseks Jumala tunnetamiseks. Kuidas valmistuda? — arendades endas eespool toodud positiivseid omadusi ja vabanedes negatiivsetest.

Kusjuures hiigelsuurt abi selles osutab psüühilise eneseregulatsiooni meetodite kasutamine, mis kuuluvad teadmiste osasse, nimega radža-jooga. Meil ju vaja, sealjuures, saavutada organismi energeetilist puhtust ja tema täisväärtusliku tervist: rüvetatud jõhkretega eneergiatega kehast on võimatu arendada ennast peentes ja ülipeentes ruumilistes mõõdetustes! Aga Looja, Keda meil tingimata on vaja tunnetada, on nimelt Ülipeene — võrreldes kõikidega teistega Absoluuti koostisosadega!

Valmistades ette kõrgemaks enda arenemise astmeks — buddhi-joogaks — meil, sealjuures, on vajalik teha anahata´id oma domineerivateks tšakradeks. Nimelt just need tšakrad vastutavad armastuse emotsioonide produtseerimise eest! Aga mitte midagi muud, peale nende emotsioonide, ei luba meil peenendada ennast!

Emotsioonid ju — see ongi meie seisund (nagu teadvustena)! Ja meil on vaja tunnetada peeneid ja ülipeeneid emotsionaalseid seisundeid, on vaja harjuda elada ainult nendes!

Veel enam, nimelt armastuse emotsioonid lubavad leida hingetel võimet KOKKUVOOLAMISEKS! Seda me õppime, alguses armastades teisi inimesi ja muu elu ilmutamise Loomingus. Pärast, seda — juba arenenud — omadust armastuseks me võime pöörata ka Loojale.

... Aga mis siis ikkagi on — buddhi?

Erinedes jiva´st, buddhi — see on see teadvuse osa, mis formeerub ja areneb edasi — buddhi-jooga meetoditega — peentes ja ülipeentes ruumilistes mõõdetustes nimelt meie materiaalsete kehade piiridest väljas pool.

Buddhi arenemist tagatakse vaimusüdame otsese kasvuga, mis formeerub alguses anahata tšakra alusel. (Või on võimalik rääkida sellest samast kasvu terminites, anahata tšakra enda laienemine materiaalse keha piiridest välja poole).

Niisiis, las vaimusüda kasvab meetrite suuruseks, kilomeetrite, ja veelgi enam!..

Seejärel arenenud spetsiaalsete võtetega anahata´le on vaja liita ka teisi — samuti arenenud piisavas määras — tšakraid. Niimodi moodustub struktuur nimega dharmakaya — „Tee keha“. Termin dharmakaya, sel viisil, tähendab ühte kõrgematest buddhi arenemise arengujärgutest (millele järgneb veel rida teisi tähtsaid enesetäiustamise etappe).

Arenedes ennast dharmakaya omaduses, me leiame veel enama sõltumatuse oma materiaalsest kehast — veel selle elu ajal. Kusjuures me saame veel enam kättesaamatuteks haigustele ja muudele kahjustavate faktoritele. Kasvab ka teadvuse jõud, otseselt sõltuv tema suurustest ja saavutatava liikuvusest kehast väljas pool. Jünger õpib mõtlema ilma keha osaluseta. Samuti — tervendada oma keha, mõjutades tema peale väljast poolt. Aga kõige tähtsam — see on veel enam lihtne suhtlemine Jumalikke Õpetajatega — Püha Vaimudega. Aga see on — tähtsaim eeltingimus arenemiseks tarkuse aspektis ja edasiseks täiuslikkuseks.

Kes saavutas Täiuslikkuse täielikkust buddhi omaduses — kokkuvoolab Algse Teadvusega (Loojaga) ja võib nimetuda, sealhulgas, Buddha´ks*.

Aga eksisteerib isegi veel enamgi ahvatlev arenemise aste: see on — kui Täiuslik Buddhi, kokkuvoolanud Algse Teadvusega, täielikult asendab kehastanud materiaalsesse kehasse jiva´t…

* * *

Hulk inimesi elavad, üldse mitte mõtlikuks jäädes, miks elab, elab — vaid primitiivsetega egoistlikutega kiindumustega ja refleksitega: otsib naudinguid, rahuldab enda ahnust ja agressiat...

Ja ju isegi usklikutele domineerivates praeguses ajas meie planeedil religioossete liikuvuste üldse ei aita evolutsioonilises edasiliikumises niisugused manitsetud nendele surrogaatsed eesmärgid, nagu vältida põrgut ja saada paradiisi — kommetes osalemise teel, annudes Jumalalt andestamise teostatud või mitte teostatud pattude eest või isegi muu-usuliste tapmise teel!*

Jumalale ju vaja meist üldsegi mitte seda! Jumalale vaja, et me aktiivselt siirduks saada paremaks, saada Täiuslikkusteks — vastavuses Tema Evolutsioonilisega Kavatsusega!

... Mida soovitan teha igaühele? Õppida ja võtta vastu Jumala Kavatsust, siis üles leida oma koha Ülemaailmse Teadvuse Ühises Evolutsioonilises Protsessis — nii nagu enda arengu konkreetsete metoodikate vaate punktist, kui ka osalemise aspektis selles Avaras Protsessis — oma teenimisega.

Elu, mis on täidetud niisuguse igapäevase tööga, mis on väljendamine meie armastuse Jumala vastu, — tõesti õnnelik ja õnnis!

See on ELU JUMALA JAOKS — see tähendab, mitte enda jaoks, aga Tema jaoks!

Soovitatud kirjandus